28.11.13

Lihaveist avastamas

Pole üldse oma blogi unustanud! Käin ikka aeg-ajalt vaatamas kuidas külastuste arv kasvab nii kaunilt ja iga kord on süümepiinad, et olen blogimise nii unarusse jätnud. Eks kaks pisikest präänikut on mu sõna otseses mõttes tühjaks imenud. Teine ei soostu veel siiani pakipiima jooma :) Ja kui päris ausalt veel rääkida siis olen püüdnud end hoida ka suuremast (noh nii ülepäeviti) küpsetamisest ja vägagi edukalt titekilodega võidelnud. Aga ei- ei mingit dieeti. Kohvi joon endiselt vahukoorega ja võileivale määrin õiget võid. Lihtsalt püüan mõistlik olla. Peale selle põhjuse, peab kiitma aktiivseid blogijaid- neid ilusaid toidublogisid kasvab nagu seeni pärast vihma ja tekitavad minus kergekujulise motivatsioonipuuduse. Oh kuidas sooviks ka nii ilusti sõnu seada nagu seda oskab Sille sest tema blogi on alati nii mõnus lugeda. Või on teistel jälle väga põhjalikult teemale lähenetud ja peale lugemist on kohe tunne, et tarkust tuli juurde. Ilusatest piltidest rääkimata... Aga aitab nüüd halast. Püüan ise hoopis pisut tarkust jagada veiseliha pelgajatele.

Nami-nami Pille oli imevahva ja pakkus mulle võimalust, võtta osa Liivimaa Lihaveise koolitusest. Loomulikult oli see suurepärane pakkumine sest just sel kevadel kuulutasin kodus kõva häälega, et hakkan nüüd veist ja lammast ja parti tegema sest kunagi peab ju midagi peale sea ja kana ka lauale saama. Väljas süües ei telli ma kunagi siga või kana sest neid saab kodus ka koguaeg. Veise, lamba ja pardiga on aga kogemused endal nii napid, et noh... ei taha riski võtta. Siiski tegin kevadel mitmel korral Burgundia pada ja see oli väga võluv. Aga no kes siis pajarooga ei oskaks teha. Suvel jäime siiski valdavalt kana juurde. Aga äsjane koolitus oli mulle nagu teise usku pööramine :) Kavatsen raudpolt palju rohkem veisega katsetada!

Minu enda õnneks olin juba varem tutvunud lihaveise terminiga. Eelmisel aastal andsid Eest Põllumajandus- Kaubanduskoda ja Eesti Tõuloomakasvatuse Liit välja tutvustavad raamatud nii lihaveise kui lamba kohta ning need seiklesid ka minu kodusele kokandusteoste riiulile. Siiski-siiski ei teinud mina enne lihaveise raamatu lugemist küll vahet piimaveisel ja lihaveisel. No olin siiani elanud teadmisega, et mis sest lihast teha, mis miljon aega küpsetamiseks vajab. Kuid selgus, et päris lihaveise liha on kergelt/kiirelt töödeldav ja imeliselt hea ning tervislik. Meil siin Eestis nimelt olla parimad rohumaad lihaveise kõhutäieks. Ampsavad aga meie mitmekesist lopsakat rohtu ja tulemuseks on tasakaalus rasvhapete (omega3 ja omega6) kombinatsioon lihas ning väärikad kogused õigeid vitamiine. Teatavasti on muudes intensiiv-kasvandustes loomade (sead, kanad) liha rämpstoiduga ka tasakaalutuks muutunud ja see omakorda mõjutab inimorganismi... (ETV2s oli selle kohta üks väga huvitav dokumentaal, mille nime ma ei suuda meenutada). Igal juhul tasub lihaveisega katsetada ja kindlasti ei tasu ära põlata nagu mina seda veel hiljuti tegin.