05.10.10

Minu esimene leib


Sain siis ka lõpuks otsa lahti. Plaan oli ammust ajast ka ise leivaküpsetuskunsti proovida. Aga vabandusi oli palju- küll polnud juuretist, küll vormi, küll jahu jne. Teate küll kuidas see käib. Novat. Ja algus sai siis tehtud nii, et hiljuti ikka surfasin ja lugesin ja imestasin ja ahhetasin ja ohhetasin ja isu tuli peale ja kütma hakati ka ja - ja - ja - siis tuldi meile soolaleivale omaküpsetatud leivaga. No ja ega mina saa siis teisest perenaisest kehvem olla. Võtsin aga paar jämedamat viilakat tema leivast, valasin keefiri peale ja rätiku alla juuretama :) Kolm päeva vedeles niisama toasoojas kui ronis ka ahjule (loe: keskkütte radikale). Eile õhtul segasin eeltaigna kokku - ehk siis lisasin juuretisele käele mõnusat sooja vett ja poole mul kodus olemasolevast Vändra mahedast täistera rukkijahust (ca 400g). Täna hommikul piilusin rätiku alla ja oli teine seal kausis õige puhvi ja kohevile ennast ajanud. Segasin juurde ülejäänud rukkijahu (400g), 1spl soola ja ca 100g suhkrut. Veel paar-kolm supilusikatäit kõige kõrgema sordi nisujahu (see pidada vormita leiva kohevamaks tegema)ja u 80g kuivatatud jõhvikaid. Seejärel panin ahjuplaadile küpsetuspaberi ja võitasin veel hoolega ära (küpsetuspaberi panen sest ei viitsi pärast kõrbenud ahjupanni nühkida). Voolisin siis pannile (vorme mul endiselt pole!) hoolega märgade kätega paitades ilusa pätsi. No omastarust tegin hästi tugeva taigna ja päts hoidis ka ilusti ennast nii nagu käskisin, aga tegelikkuses kui rätiku peale panin ja kolme tunni pärast vaatasin, oli päts salaja laiemaks roninud - paarist kohast rebenenud. Aga sest polnud miskit- jube eos mõtlesin, et las olla lai- mulle meeldibki rohkem koorikut :P Pistsin ahju- 225 kraadi 5 minutit ja 200 kraadi terve tund otsa. Ja siis ahjust välja - nühkisin ruttu korraliku tüki õiget võid kuumale koorikule ja rätiku alla jahtuma.

Lugesin küll, et ei tohi enne lõigata kui päris jahtunud, aga ei suutnud vastu panna ja siiski sõime mehega otsast parajalt suure tüki täitsa soojalt. Ja sest ei juhtunud midagi (vot ei teagi miks siis soojalt süüa ei lubata).

Ja leib sai - no väga hea. Ja veel eriti hea (minu enda ja mehe arvates muidugi) seetõttu, et ma olin juba enne suht kindel, et ega see esimene leivategu ju välja ei saa tulla. Aga võta näpust - kui veidike laiali valgunud ja seetõttu õhenenud päts välja arvata siis oli kõik super - nii sisu, maitse kui ka koorik, mis ei jäänud kivikõva kuid serva alla jäid need head krõbedad kohad.

Minusugustel alustajatel soovitan lugeda nii Nami-nami Pille rukkileiva retsepti kui ka Nami-nami foorumiteemat. Pille retsepti puhul on kergesti jälgitav asjade käigu järjekord.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Vidinas ilmnes viga